Räägin teile loo, kuidas sõltuvus on ja jääb meiega nii kauaks kui meie hing on sees. Eile sain teada juba päeval et meie armas koer Timbu on kodus haige, ta on meie sõber olnud 16 aastat ja viimased 4 aastat elanud raskekujuise songaga, mis tähendab et me pidime koguaeg hoidma silma peal, kui ta tervis halveneb, ning siis tegema eutanaasia. Sest selle haigusega oleks ta loomulikul viisil surnud väga suurtes piinades  -mürgitusse.

Ja eile, ennem kui hakkasin töölt koju sõitma, sain kõne mehelt et asi veel hullem kui hommikul ja koer ilmselt hommikuni vastu ei pea. Terve tee Rakverest koju ma organiseerisin endale tagasilangust, ma nutsin autos ja mõtlesin pea 2 tundi kuidas ma lähen koju ja tõmban ennast lääabakile, sest ma ei suuda seda valu taluda et pean koerale surmasüsti laskma teha. Isegi mõtlesin narkootikumidele, sest sain aru et ma ei jaksa ühe õhtuga nii palju veini juua et unustada.

Tulin koju, kutsusin loomaarsti meile ja jätsin koeraga hüvasti. Ja jäin kaineks…. Sest ma sain aru kui ma seda leina läbi ei ela ja emotsioone välja ei lase (tarvitades aineid) siis see jääb mind kummitama kauaks. Jah, mul on täna raske, mul on klienditööd ja mul on koosolek, aga ma olen KAINE. Jah mul silmad on paistes ja ma pean endale ilmselt tegema kompressi silmadele,  sest ma ei saa selliste silmadega minna õpilasjuhatuse koosolekule veebis, kui tatt jookseb ja silmad on kummis, aga ma olen KAINE. Ja jah, ma planeerin leina nädalavahetusse, sest siis ma saan nutta ja ravida hinge, sinnani tuleb vastu pidada. Hoiame teine teist ja küsime abi kui meil on raske, tähtis on püsida kainena, sest muidu pole meil midagi, meil ongi ainult meie KAINUS. Kõik muu tuleb sinna juurde boonusena.

See et ma olen 9 aastat kaine olnud, ei tähenda et ma ei mõtleks tarvitamise peale, meie kogemused ja harjumused on väga visad kaduma. Meie saame oma mõtteid juhtida ja meie saame otsustada, kas me tarvitame või me ei tarvita. Mitte keegi teine ei saa meid jooma panna kui me ise.

Seega ennem kui otsustad tarvitada, mõtle – millal on tarvitamine olnud lahendus valule või millal on tarvitamine lahendanud probleeme? Mitte kunagi, lisaks olemas olevale probleemile tekitab tarvitamine juurde häbi ja süütunnet. Seega ennem kui sa tõstad klaasi või tõmbad triibu, mõtle korraks kas tasub. Kirjuta oma valu välja, paberile – käsitsi kõige parem. Helista sõbrale või tugiinimesele ja räägi temaga oma valust, läheb kergemaks. Võta endale turvaline-, rahunemise ruum ja ole endaga ning lase olukorral rahuneda, anna endale eneseempaatiat ja tuleta meelde et kõik tunded ja emotsioonid on lubatud, mitte keegi ei saa sulle öelda (ka sina ise endale) mida sa tohid või ei tohi tunda.

Pidage vastu, te ei ole üksi! Abi küsida pole nõrkus, vaid tarkus toetuda neile kes kõik selle on juba läbi teinud ja saavad hakkama!